Kohustuslikud viigimarjad

Selle sügise kohustuslik eelroog – viigimarjad. Ma ei mäleta, et varematel aastatel oleks olnud turul või poeski võimalus osta värskeid, ilusaid, küpseid viigimarju. Pigem on see muidugi minu enda möödavaatamine. Kui kuulsin, et Stockmannis neid on, tormasin kohe peale tööd sinna, leides eest tühjuse ja pettumuse. Siis järgmine päev kuulsin, et neid pidavat ka Keskturul olema, kuhu m a siis kohe tormasin hommikul enne tööd (pange tähele, ma pole kunagi nii vara veel turul käinud). Ja seal need olidki, 75.- kilo. Olin õnnelik ja ostsin 6 pontsakat vilja. Õhtul läksin veel korraks Selverisse ja mis mulle letist vastu vahib – pakitud viigimarjad, 41.- kilo. Tore. Aitäh. Aga vähemalt turult saadud olid ilusamad, lohutasin end sellega. Ega see 20 krooni mind pankrotti ka ei viinud.
Sõime neid nö. klassikaliselt – pehme kitsejuustu, mee, parma singi ja jahvatatud musta pipraga. Maitsvad olid. Aga kindlasti polnud nad nii maitsvad kui need, mida saaks süüa olles hoopis nt. Türgis. Aga arvestades, et ma pole mitte kunagi elus saanud värsket viigimarja, siis maitsesid nad küll väga väga hästi. Olin õnnelik, et sain ära proovida. Järgmine aasta jälle!