Ega siin pikka juttu pole, tegin täiesti imetabaselt häid porgandimuffineid. Vürtsikad, mahlased, pehmed ja hõrgud, võiks ju kiljatada! “Kirss tordil” on hapukas-magus toorjuustuglasuur, mis muudab muffinid nii lummavalt maitsvaks, nii et käsi sirutub teise ja äkki isegi kolmanda järgi…

Muffinid
2 muna
1,5 dl suhkrut
150 gr hapukoort
50 gr sulavõid või 0,5 dl toiduõli
3 dl nisujahu
0,5 dl odrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljeekstrakti
1 tl jahvatatud kaneeli
riivitud muskaatpähklit
4 spl suhkrustatud ingverit
220-250 gr ehk 3 keskmist toorest porgandit

Glasuur
200 gr toorjuustu
50 gr tuhksuhkrut
2 spl sidrunivõiet

Riivi porgand peenelt ja sega kokku kuivained. Haki suhkrustatud ingver võimalikult peeneks. Vahusta munad ja suhkur, lisa hapukoor ja sulavõi. Sega kergelt, lisa kuivained, riivitud porgand koos ingveriga. Sega õrnalt läbi ning vala muffinivormidesse. Küpseta 225ºC kraadises ahjus 20 minutit. Lase muffinitel täielikult jahtuda. Glasuuri valmistamiseks vispelda omavahel toasoe toorjuust, tuhksuhkur ja sidrunivõie. Kasuta tordipritsi või kilekoti abi muffinite glasuurimisel. 

Hea ja maitsva tofu saladus on maitseained ja eelkõige marineerimine. Seega, maitseaineid helde käega ja ööläbi marineerimist ning hamba all mõnusalt kriuksuvad ja ahjus röstimise osaliseks saanud tofuvardad šampinjonidega on huvitavaks (selle sõna parimas tähenduses) vahelduseks lihale.

250 gr maitsestamata tofut
200 gr pruune šampinjone

Marinaad:
2 spl tumedat sojakastet
1 spl portveini
1 spl riisiäädikat
1 tl seesamiõli
1 tl tšillikastet

Vispelda kokku marinaad. Lõika tofust parajad tükid, et neid oleks mugav grillvarraste otsa torkida. Puhasta seened ja vala marinaad tofutükkidele ja seentele. Lase marineeruda vähemalt 12 tundi, hea on 24 tundi.
Leota puidust grillvardaid 5 minutit enne vees, lüki tofu ja seened vaheldumisi varrastele ja küpseta ahjus 200°C juures 20 minutit. Eriti hea, kui su ahjul on grill-element – kasuta seda viimase 5 minuti jooksul. Serveeri värske salati või hautatud läätsedega.

Pole päris kindel, kas seda ikkagi saab pitsaks nimetada, sest pitsapõhi on seekord valmistatud täiesti ebatrabitsionaalsetest koostisosadest. Eriti hea uudis on see neile, kel on gluteenitalumatus, et ka nemad saavad endale ilma kõhuvaluta pitsat teha sest põhi on tehtud jahvatatud lillkapsast ja mandlitest. Ilmselt olen ma sellest “rongist” nö. maha jäänud, sest lillkapsa pitsapõhja vaimustus välismaistes blogides oli üsna tükk aega tagasi. Aga noh ega ta selle võrra halvem ei ole. Kuigi mul pole gluteeniallergiat, tahtsin suurest huvist selle versiooni ikkagi ära proovida.
Põhi saab huvitav (heas mõttes) ja kerge. Arvan, et tahaksin proovida seda kasutada ka soolase piruka põhjana, näiteks singi-sibula või mõne muu sarnase, mahukama täidisega. Igal juhul soovitan kindlasti proovida. Retsept eeldab köögikombaini olemasolu, et lillkapsas ühtlaseks puruks peenestada. Retseptist saab kahe pitsa jagu tainast.
Retsept pärineb Food Loves Writing blogist.

1 väiksem lillkapsapea
veerand valget sibulat
2 küüslauguküünt
2,5 dl jahvatatud mandleid
2 muna
soola

Jahvata lillkapsaõisikud köögikombainis peeneks puruks, lisa ülejäänud koostisosad ja sega lusikaga ühtlaseks taignaks. Kui segu tundub liiga kuiv, lisa paar teelusikatäit vett, kui liiga vedel, lisa paar teelusikatäis jahvatatud mandleid.
Jaota taigen ahjuplaadil kaheks, vormi käte abil umbes 3-4mm paksusega pitsapõhjad. Eelküpseta 200°C ahjus 20 minutit. Võta ahjust, pane pitsale soovitud lisandid, nt. tomatikaste, singiviilud, artišokisüdamed, oliivid, juustu vms. Less is more ehk ära koorma põhja lisanditega liiga üle. Küpseta veel umbes 5-7 minutit. Lisa värset rukolat ja riivitud parmesani.

Olgem nüüd ausad, andsin kuradile näpu aga võttis käe nagu see vanasõna ütleb. Ma tegelikult teadsin, et see nii juhtub, sellepärast ma nende no-bake ehk küpsetamata küpsiste ja ampsude tegemisega viivitanud olengi.
Ma olen viimasel ajal täiesti sõltuvuses maapähklivõist (ja banaanidest). Natuke vaba aega ja netis ette sattuv täiesti imetabaselt lihtne retsept – rohkem polegi vaja, et lõpuks alla vanduda ja kõik koostisosad kapist välja tuulata (ja olemasolematud lihtsalt asendada).
Inspiratsiooniks oli retsept How sweet it is blogist aga kuna mul polnud kodus mandleid aga selle eest oli kõike muud hea ja paremat, siis nii juhtuski, et originaalist said ikka üsna erinevad.
Ampsud on parimad, kui saavad paar tundi külmkapis seista, siis kaerahelbed imavad endasse rohkem maitset ja pehnenevad veidi. Aga kui on suur soov neid kohe proovida, siis pane umbes 5ks minutiks sügavkülma tahenema ja testi kohe.
Tegemist ei ole väga magusate maiustega, sest mulle ei meeldi imal-magusad asjad. Ja kuna tegelikult kõik koostisosad on tervislikud, ei tohiks neid süües suuri süümepiinu ka tekkida. Kui just muidugi korraga kõike ära ei söö. Sest see oht on olemas, mulle maitsevad sellised maiused väga. Nii et ma püüan end tagasi hoida ja neid kõiki tänase päeva jooksul mitte ära süüa.
Originaalretsepti poolitasin ja vormisin sellest ikkagi 19 pallikest, sest mulle tundus, et retseptisoovituse kohaselt golfipalli suurused oleks ikka tiba liiga suured.

1,2 dl kaerahelbeid
40 gr linaseemnejahu
1 spl mooniseemneid
1 spl päevalilleseemneid
1 spl kuivatatud jõhvikaid, peeneks hakituna
1 spl linaseemneid
1 spl röstitud seesamiseemneid
0,5 tl kaneeli
0,5 tl vaniljeekstrakti
2 spl maapähklivõid (kuhjaga, umbes 55-60 gr)
2 spl agaavisiirupit (soovi korral asenda vedela meega)
1 spl magustamata kakaod (nt. Meie Mark)
1 väiksem väga küps banaan
röstitud kookoslaaste ampsude veeretamiseks

Soojenda maapähklivõi veidi vedelamaks, lisa kõik kuivained. Mulju banaan kahvliga püreeks ja lisa kuivale massile koos agaavisiirupiga. Sega kõik omavahel ühtlaseks massiks, see võtab mõned minutid aega. Moodusta käte vahel pallikesed ja veereta röstitud kookoshelvestes. Pane külmkappi paariks tunniks tahenema, säilitada soovitaksin ka külmkapis.

Korralik mahlane burger on siin majas suure au sees. Vahest aga on huvitav see burger kokku panna hoopis muust, kui värskest veiselihast, nii vahelduse mõttes. Linnulihast on hea burgereid või kotlette teha just sellepärast, et pätsid jäävad mõnusalt mahlased ja oht burgerit üle praadida kuivaks hokilitriks, on üsna minimaalne. Siinkohal tuleb muidugi ka appi übertervislik kinoa, mis lisab huvitavat tekstuuri ja muid tervisele kasulikke omadusi.
Retsept pärit Can You Stay for Dinner? blogist, muudatusena asendasin oad kalkunihakklihaga. Aga oaburgereid soovitan ka kindlasti proovida!

1 dl keetmata kinoad
450 gr kalkunihakkliha
1 porgand
1 dl hakitud rohelist sibulat
2 küüslauguküünt
1 muna
2-3 spl täisterajahu
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
maitse järgi soola ja musta pipart
meelepärast juustu (gouda, mozzarella, emmental vm)

Keeda kinoa vastavalt paki juhistela ja jahuta. Riivi porgand ja haki küüslauk ning sega kokku ülejäänud koostisosadega. Moodusta endale sobiva suurusega burgerid ja prae kuumal pannil kuni küpsed (umbes 4-6 minutit mõlemalt poolt). Viimasel küpsetusminutil aseta burgeritele viil juustu ja lase sulada.
Serveeri klassikaliselt saia või rukkipala vahel koos muude kohustuslike lisanditega või siis hoopis roheliste ubade või salatiga.

See salat on mokkamööda kõigile, kes on hullud maapähklivõi järele. Üks nendest nimelt olen mina. Ja nendele, kellele meeldivad aasia stiilis nuudlid. Üks nendest nimelt on PeZ. Ja noh nendele, kes peale pühi on lihast end üle söönud, muidugi ka.
Kahju, et maitsestamata tofut nii harva saada on, sattusime sellele täiesti juhuslikult Solarise toidupoes. Võtsime selle igaks juhuks kaasa, muidugi kassas selle eest makstes, et siis hiljem otsustada, mida head sellest teha saaks.
See salat on täielik võit ja soovitan seda igal juhul proovida. Ja kui tofut ei leia või lihaviha üle läheb, asenda see kanafileega. Mina igaljuhul kavatsen seda kindlasti teha.
Retsept pärineb The Way The Cookie Crumbles blogist. Esialgses retseptis oleva praetud tofu asendasin samas blogis olema marineeritud ja ahjus röstitud tofuga, tundus veidi figuurisõbralikum versioon olevat.
P.S. Nuikapsas on mu uus lemmik!

Marineeritud tofu:
200 gr maitsestamata tofut
1 spl sojakastet
1 spl šerrit (vajadusel asenda see 1 spl konjaki ja 1 tl meega)
1 spl riisiäädikat
1 tl seesamiõli
1 tl srirachat (või muud tšillikastet)

Salat:
1 leht riisinuudleid
pool kurki
1 nuikapsas
hakitud koriandrit või peterselli
röstitud seesamiseemneid

Kaste:
1 spl maapähklivõid
1 cm suurune jupp värsket ingverit
3 küüslauguküünt
2 spl sojakastet
2 tl fariinisuhkrut
2 spl riisiäädikat
1 spl seesamiõli
0,5 dl sooja vett
1 spl sciracha kastet (või muud tšillikastet)
poole laimi mahl

Lõika tofu umbes 1 cm paksusteks tükkideks ja kuivata köögipaberiga. Sega kokku marinaad, vala see tofutükkidele ja lase külmkapis maitsestuda üleöö.
Järgmisel päeval soojenda ahi 220°Cni ja küpseta tofut ahjurestil umbes 20-25 minutit.
Vahepeal keeda riisinuudleid paar minutit, kurna ja loputa külma veega. Haki kurk ja nuikapsas ühesuurusteks kuubikuteks, lisa kurnatud nuudlitele. Lõika küpsetatud tofu samuti väiksemateks tükkideks ja sega kõik omavahel kokku, kaasa arvatud petersell/koriander.
Vispelda kaste koostisosad kokku kuni suhkur on sulanud ning vala salatile. Sega ja serveeri röstitud seesamiseemnetega.

Video aeg! Väike video meie selle aasta jõuluõhtust ja pidusöögi valmimisest.
Jõulude ajal teeme me tavaliselt ühe vaikse õhtu omaette, millal valmistame endile kolmekäigulise õhtusöögi. Õhtusöögi, mis oleks ekstra maitsev ja veidi erilisem kui tavapärane traditsiooniline jõulusööma. Sel aastal osutusid valituks hiidkrevetid ürdi- ja tšillimarinaadis mille juurde tegime röstitud küüslaugu-hapukoore dipikastme, röstbiif ja röstitud rooskapsad koos jõhvika-apelsinisalsaga ja magusaks ahjujäätis. Ja väikese vahepalana ka pihlakanaps, mis läks pimedasse kappi hoiule juba augustis.
Hiidkrevetid saime Kaubamajast toorete ja jahutatutena seega praadisime need kiirelt grillpannil, rooskapsad läksid ahju killu või, soola-pipra ja veidikese muskaatpähkliga. Röstbiifi tegime täpselt Ragne retsepti järgi, see on lihtsalt taevalik.
Ahjujäätisena kasutasime ülimaitsvat Eesti esimest ökojäätist La Muu, minu soovil võtsime kookosega versiooni. Marjad ja küpsised jäid seekord välja, sest me ei tahtnud kookose maitset millegi muuga varjutada. Pihlakanapsuks läks lihtsalt 0,7l Viru Valge Black viina, 1 dl suhkrut ja pood pudelitäit puhastatud pihkalaid.
Nüüd jääb vaid üle uusaastapeo hõrgutised välja mõelda…

Burger Time on veits aega olnud teenimatult varjusurmas, aga sattusin jõulu eel miski sellise peale, mis lausa sundis kirjapulka haarama. McDonalds on viimased paar nädalat üsna agressiivselt reklaaminud oma uut “gurmeeburgerit”. Ilus foto mustal taustal, mis lubab ainult parimaid koostisosi – kiviahjus küpsetatud ciabatta, liha, juust, tomat, salat. Teoorias kõlab hästi.

Aga juba ostmine on üsna vaevaline. Mitte, et seda raske kätte saada oleks või midagi vaid ainult selle burgeri eest tuleb McDonaldsi letis välja käia €4.15. Jeps. Ainult burgeri eest.

Hea küll, kõik asjad mida lubatakse on olemas, aga “midagi pole puudu, midagi pole liiast”, rea kallal võib küll võtta. Aga alustagem saiast, lubatakse kiviahjus küpsetatud ciabatat. Kahtlen natuke, et igasse McDonaldsisse selline installeeritud on selle ühe burksi pärast, seega arvan, et see rida tähendab, et see sai ehk on kunagi kuskil samas ruumis olnud kiviahjuga, või on kellelgi tehasetöölistest see kodus olnud. Või sugulasel. Tekstuurilt on see pigem Hagari kukkel kui ciabatta, nätske ja väga saiane. Keegi vist oli seda küll üritanud röstida, aga isegi kodune röster oleks paremat tööd teinud. Muud vahelolevad asjad on standartsed, aga liha… Isegi sellelt pildilt võib näha kui kuiv ja pude see liha on. Ja asi ei ole selles, et burger vana oleks või midagi, pilt on tehtud siis, kui see veel soe oli. Aga see oli nii kohutavalt kuiv.

Ja siis tagasi “midagi puudu” juurde. Selle väga saiase ja kuiva lihaga burgeri vahel polnud ühtegi kastet. Isegi mitte “salakastet”. Kasvõi tavaline ketšup oleks selle natuke paremaks teinud ja mulle isegi eriti ei meeldi ketšup!

Iga saiast ja kuiva suutäit neelates käisid peast läbi kõik paremad burgerid – Kamahouse, Vesivärava rikkalik valik. Isegi Big Tasty või tavaline McDonaldsi juustuburger on sellest parem. Ja mõnda oleks saanud sama raha eest 2. Või isegi kolm.
Õudne!

1 / 5

Tatrajahu lainel jätkates… Sattusin sellele retseptile Toidutares brausides ja lisasin kohe tänapäeva järjehoidjasse ehk Pinteresti. Eile õhtul sattus retsept jälle silma alla ja mõtlesin, et prooviks nüüd.
Neid on väga kiire ja lihtne teha, mustaks saab vaid üks kauss. Leivakesed ei ole väga pehmed aga mitte ka väga kõvad, ütleks, et koorikleiva ja näkileiva vahepealne. Mulle väga maitsesid, teen neid kindlasti veel ja veel. Neid on hea krõbistada hommikuks või teha eelroaks erinevate katetega.
Originiaalretsepti muutsin oluliselt, sest kuivainete ja keefiri vahekord oli veider ja täpselt retsepti järgi tehes poleks ma kuidagi seda tainast saanud “vormida”, sest see oli vedel nagu hapukoor.

6 spl tatrajahu
2 spl täistera kaerahelbeid
1 spl suhkrupeedi helbeid (või asenda kaerahelvestega, odrajahuga, kamajahuga, täisterajahuga)
1 küüslauguküüs
1 spl linaseemneid
1 spl päevalilleseemneid
0,5 tl kuivatatud punet
0,5 tl kuivatatud majoraami
0,5 tl kuivatatud rosmariini
0,5 tl suhkrut
0,5 tl meresoola
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soodat
1 suurem muna
1,5 dl keefirit

Sega kuivad ained omavahel, riivi hulka küüslauk, lisa muna ja keefir, klopi taigen ühtlaseks. Taigen on suhteliselt märg, seda on lihtsam vormida niiskete kätega. Vormi ahjuplaadile sobiva suurusega pätsikesed, umbes 4-5mm paksused ja peopesa suurused. Küpseta 200°C ahjus 25-30 minutit. Kui sa neid kohe ei söö, siis järgmisel päeval enne söömist soovitan need läbi röstida.