Teine leivategu ja tulemus ka parem kui varem. Tegin veidi vedelama taigna ja leib sai kohe õhulisem. Ka küpsetamise “stiili” proovisin teist – kui esimesel korral tegin Annely Maksani moodi siis seekord tegin Pille moodi. Ehk siis ahi kõigepealt 250°C peale, peale leibade ahju panemist keerasin kohe 200°C peale ja küpsetasin tund aega. Koorik ei põlenud seekord nii tumedaks ka ja ausalt öeldes oli nii ka tunduvalt lihtsam, ei pea iga 10-15 min tagant ahju temperatuuri keeramas käima.
Seekord üks leib küüslauguküüntega ning teine röstitud sibula-kõrvitsaseemnetega.

Uskumatu, et ma sellega hakkama sain. Arvestades, et mul peaaegu kunagi soolased, kerkimist nõudvad küpsetised välja ei kuku (ciabatta tegemine oli täielik katastroof), olen ma ikka väga üllatunud.
Ma kaalusin seda tegemise ettevõtmist ikka väga kaua aega. Mitu kuud kindlasti kohe. Siis, kui väga paljud eesti blogikokkajad ridamisi oma saavutisi postitasid, ohkasin ma oma saamatuse ohet ja mõtlesin, et sellega ei saa ma elus hakkama. Ja siis mul üks sõbranna tegi ka leiba. Ja see oli väga maitsev. Ja ta ütles, et see on väga lihtne. Siis pidi ta mulle juuretist jagama aga sellega läks ka jamasti, küll ei klappinud meie graafikud ja küll sai juuretis vahepeal surma ka. Ja siis ma lugesin hoopis oma üllatuseks, et juuretist võib täiesti vabalt ise ka teha. Võtsin selle tegemise ette mõttega, et nagunii läheb kogu värk hukka aga vähemalt olen ma ära proovinud.
Juuretise tegin Pille õpetuste järgi, meetodi ja ülejäänud protsessi nipid ja trikid lugesin siit foorumiteemast. Need igati tulid kasuks, näiteks et leib niiskesse rätiksse mässida kohe pärast ahjust tulemist, et koorik kõvaks ei läheks jne. Igaljuhul olen väga rahul tulemusega ja kõik, kes leiba proovinud on, kiidavad ka heaks. Esialgne plaan vähemalt on see, et poest ei tasu enam leiba osta.
Pildil on mandli-rosina-kirsileib ja oliivi-päikesekuivatatud tomati leib.