Sibulasupp

Sellesse suppi suhtusin ma ausalt öeldes eelarvamusega. Mu sõbranna Oxx soovitas seda juba ammu, ja siis hakkas mingi aeg PeZ rääkima, et tahaks sibulasuppi. Aga ma olin teinud kunagi sibulasuppi, umbes 3-4 aastat tagasi ja see oli täielik läbikukkumine seega ei olnud ma liiga agar seda uuesti proovima. Muidugi oli retsept teine ja nii, aga ikkagi, päris halvad mälestused. Aga nagu peaaegu alati, räägiti mind siiski lõpuks pehmeks ja ära ma selle tegin. Ja väga hea kukkus välja. Taaskord tõestus, et eelarvamused on kurjast.
Sellest kogusest saab 4 portsjonit.

1 kg sibulaid (mina kasutasin salatisibulaid)
4 suurt küüslauguküünt
3 dl naturaalset siidrit
1 liiter puljongit
tüümiani
1 loorberileht
soola
värsket, krõbeda koorikuga saia
riivitud mozzarellat

Haki sibulad ja purusta küüslaugud, hauta neid potis koos tüümianiga umbes 15 min. Lisa puljng ja siider (võid asendada valge veiniga), viska sisse loorberileht. Keeda umbes 20 min, maitsesta soolaga. Kui kasutad tavalisi sibulaid, siis lisa üks tl suhkrut ka. Eemalda loorberileht ja jaota supp ahjukindlatesse kaussidesse, pane supile peale saiaviil või kaks (sõltuvalt suurusest) ja riputa peale riivitud mozzarellat. Küpseta suppi ahjus niikaua kuni juust on sulanud.

Võib-olla on tegemist natuke talvise supiga aga … hetkel arvestades meie jahedat kevadet, võib seda vabalt ka varakevadiseks nimetada. Eriti, kui hakkad tõbiseks jääma (kuigi kinnitan, et see supp sind haigusest ei päästa), soojendab see seest mõnusalt üles.