Nuudlisupp

Teate ma tahaks õudsalt viriseda. Ja ma arvan, et ma võin seda siin teha küll. Sest virin on köögiteemaline. Mul on ideede põud! Ma vaatan ja otsin ja uurin erinevaid retsepte ja selline tunne on, et miski ei ole piisavalt huvitav. Ja endal peas ei teki peaaegu mitte midagi. Okei, midagi ikka tekib aga siukest “Oh!” tunnet pole.
Ma ei saa selles ju ometi autokooli süüdistada, sest et ega ma seal iga õhtu ei käi. Aga need mõned õhtud tähendavad seda, et koju tulles leian eest sassis köögi, valmis või peaaegu valmis hõrgutise ning õnneliku ja enesega rahuloleva koka, kel paar kastmetilka või õliplekki pluusile sattunud. Ideid paistab sel kokal jaguvat.
Võib-olla ongi aeg väikeseks vahetuseks, eks ma võin tema ideid või soove vabamatel õhtutel ise valmis ka teha, onju. See on peaaegu midagi sarnast. “Tahaks mingit suppi, nuudlite ja kanaga.” Ok!

200-300 gr kanaliha (fileetükke või kintsutükke)
ca 100 gr värsket spinatit
värset sibulat
3-4 küüslauguküünt
peotäis riisinuudleid
1 spl seesamiõli
1 puljongikuubik
1,5 l vett
soola

Pruunista kanatükid ja hakitud küüslauk potis, lisa vesi ja lase keema tõusta. Pese spinat, eemalda rootsud ja lõigu parajateks tükkideks. Lisa potti puljonikuubik ja riisinuudlid, keeda umbes 2 minutit. Lisa spinat ja hakitud roheline ning kuumuta veel paar minutit, maitsesta soola ja seesamiõliga.

See on luristamise supp! Kui ei lurista siis on seda suppi süües kõik maa ja ilm supileent täis, näiteks minu puhul prilliklaasid ja isegi silmnägemine. Nii et luristage julgelt, igasugune vastuvirin on keelatud.