Kammkarbid

Juba mõnda aega, paar aastat vast, kui hakkasin vaatama erinevaid välismaiseid kokandussaateid, sain teada kammkarpidest. Neid valmistatakse, koheldakse ja presenteeritakse kui erilist delikatessi, peaaegu nagu ambroosiat. Umbes sama teema on trühvlitega. Ja mida rohkem me neid saateid vaatasime, seda enam tundus meile, et tegemist on millegiga, mida peab kindlasti proovima. Eestis neid kaubanduses tihtipeale ei kohta, aeg-ajalt Stockmannis ja nüüd siis ka Solarise toidupoes. Ehk on mujal ka kuigi pole täheldanud. Olen aus, et kilohind hoidis mind väga pikka aega neist asjadest eemale, puhastatuna üle 700.- on omajagu hinda. Kui PeZ Solarises neid koos karpidega müügil nägi siis helistas ta ja ütles, et nüüd peab küll võtma. Kuigi tegelikult karbid on enamus kaalust, sest nad on suured ja rasked ja puhastatud kammkarbi kilohind tuleb igal juhul sinna 700.- kanti. Valmistasime nad esimesel korral lihtsalt, praadisime kergelt võis ja sidrunimahlas, peale veidi soola ja hakitud peterselli. Tekstuur on neil kummaline, selline lihane. Ei oskagi täpsemalt kirjeldada aga maitsev oli. Vähemalt said nad proovitud, kahju on, et nii kallid, muidu võtaks ette kindlasti tihemini. Kuid oranzi marja ma ei suutnud süüa, lihtsalt ei maitsenud. Nagu Tiguteek väga tabavalt kirjeldas – nagu mädapunni efekt, kilene koorik peal, seest pehme ja kui hammustad, läheb plärtsuga katki.
Ja ühest karbipoolikust sain vannituppa toreda seebialuse.