Karulaugurisoto

Uskumatu aga tõsi, sain ka karulaugule jälile. Olen sellest rohelisest imetaimest lugenud juba mitu kevadet nii Nami-Namist kui ka igasugustest toidublogidest ja muidugi ainult kiidusõnu. Peaaegu nagu kevadine püha graal tundub ta mu jaoks.
Kuna ma eriline turulkäija pole, just sellepärast, et mulle meeldib puhkepäevadel ikka korralikult 12-ni magada. Sel ajal pole enam turul midagi teha ja ma eriti ei panustanud sellele, et ma karulauku niipea maitsta saan. Eriti arvestades neid jutte, et pea igaüks ostab seda ainult oma kindla tuttava turutädi käest või ainult ühest kohast teatud kella-ajal, siis ma ei viitsinud nii palju selle jaoks vaeva näha. Kuniks eilse õhtuni, kell oli umbes pool kuus õhtul, kui sammusime läbi Balti jaama, ja rongijaamas oli veel paar juurikaletti püsti ning nägingi seal karulauku müügil. Hirmus odav ka – 5.- korralik tuust. Võtsin siis 2 tuusti, ega ma siis tervet põõsast ka kohe koju ei tahtnud tassida.
Ega on hea küll. Eile näksisin paar lehte niisama ja täna tegin kõigepealt värske kurgi ja hapukoorega salatit. Mõnus laugune, küüs ja muru ja mis maitsed kõik meelde tulevad. Hea ühesõnaga.
Ja risoto oli ka hea. Kuigi veits soolane aga selles saab ilmselt rohkem parmesani süüdistada. Retsepti võtsin muidugi siit, karulaugupestot läks rohkem sisse kui retseptis ette nähtud.
Valmistamise au ja uhkus saab seekord PeZi osaks.